Nagu juba eelnevalt teate, olen ma üliemotsionaalne ning muretsen kõikide pärast. Täna puudus ka mu fantastiline pinginaaber OGRA. Ma olin üksik, kuid ma teadsin, et vahetundidel on asjad hoopis teised, sest et HANNA ja Sigmur olid koolis. Õnneks neljast tunnist kaks viitsime aega HANNAGA, kes ajas mind taaskord väga ülemeelikuks ja ajas mu mõtted lendlema, ma ei suutnud teha saksa kelle sõnadetööd, sest ta ajas mu pea segi täitsa. Ma olin überschwänglich siis. Õnneks võtsin ennast viimasel minutil kokku ja tegin töö ära.Ja nüüd lõpuks on käes informaatika, kus ma istun ja nukrutsen, kuna sigmur loobus ja HANNA peab tegema füüsika tööd. ta õppis terve eilse öö ja ma olen palunud ennast täitsa lolliks.PALUNPALUNPALUNPALUNPALUNPALUNPALUNPALUNPALUNPALUNPALUN oleks tal lihtne töö.
Ma olen hullumas, sest ma ei tea mis ta praegu mõelda võib.Mulle ei ole toeks ka Ograt ega Sigmurit, kas nad siis ei tea, et ma salli üksindust ja ma võin hakkama saada rumalustega, sest taaskord on tunne tühi ja pisarad on kõik välja pigistatud, silmadest tuleb ainult õhku, kui sedagi. Kui te seda loete, siis on juba teada, kuidas HANNAl läks. Loodame parimat! Niimoodi oodates on üks minut minu jaoks nagu üks tund. Ma ei suuda enam. ÕHKu õhku õhku, kus on õhk.APPI, isegi Pythagoros siin ei aita.
No comments:
Post a Comment