Täna ajab vist kõigi poiste ja meeste ja vb ka naiste pead sassi Monika ! Ueh, koolis oli sihuke suht common värk ja jõudsin siis koju ja tegin tule keskküttesse ja rookisin mingi õhukese kihi lund mingi 5 cm.
Tegin süüa ja tsill arvutis , HIMYM, bisness call---> millions come ja särki. kell hakkas juba mingi 6 tiksuma tuli meelde et koer ka vaja ära tuua õuest. Nii panin saapad jalga ja õue. Ei saand korralikult ust lahtigi lükata, lumi oli poole põlvini, läbi häda sain koera kätte ja viisin keldri teise.
Vahepeal kadus siis elekter ära aga HIMYM i sai ikka vaadata ja selline hubane värk oli küünlad põlesid ja taskulamp, terve tänav oli pime. Siis jõudis emps koju ja elekter tuli ka tagasi. Mingi 10 aeg otsustasime välja minna rookima veits.
Pakkisin ennast korralikult sisse, soe müts, sall, kaks paari pükse, pusa, jope saapad, villased sokid- päris turvaline oli. Siis läksime koera ja emaga hoovi.
Kõik oli alguses väga tore, nagu üks tõeline Winter Wonder Land (Nooo vb aint päkapikke ei näind ja jõuluvanasi ka aga muidu väga vinxvonx)Tuul puhus, lumi lendas, terve maja sein ja aknad olid kaetud lumega, hoovi täitsid 1-1,5 meetrised lumevallid, katuselt ulatus välja hiiglaskil lumevall, lund jätkus. Rõõmuga viskasin lund, et teha väikest teerajakest , koer hüppas ja kargas kadus vahepeal lumesisse ära. Üks hetk olin ma koeraga samal tasemel. Ma kargasin lumes ringi nagu pehme vati sees, tegin lumeingleid, mängisime Rufiga peitust (Ma viskan koerale lumepalli, ta jookseb järgi ja sellel ajal mina siis kargasin peitu kuhugi lumehunnikusse), meenutas mulle väga eelmist aastat , kus sai sõpsudega tormiaeg ringi hulkuda.
Kuid kogu teekond ei saa olla alati lilleline. Siis pidin minema tänavale lund rookima, noh et hommikul oleks kergem. Ma ei tea palju sellest nüüd kasu on aga eks siis ole näha. Niisiis koer jäi nüüd hoovi, emps oli kuskil eemal . Tuul puhus mu näole nii kui oleks keegi mu näolappi samastanud uksematiga, millelt harjaga sodi pühitakse. Mulle tundus, et olen jäetud siia üksi võitlema , lumi mis oli raskeks muutunud mu kätele, lendas mulle kõik näkku tagasi kui seda tänavale viskasin, justkui oleks keegi minuga lauatennist mänginud. Müts vajus silmile ning, ei näinud õieti midagi, viskasin lund tunde järgi, mis tundus nii mõttetu. Kuid äkki , nägin mütsiääre alt, kaugest hämarast valgusest kaht tuttavat kuju. Suu kiskus naerule, Miku ja Stiff tervitasid mind, meie pilgud kohtusid, see oli meeliülendav, nad soovisid mulle jõudu , ja liikusid edasi, nende jutu järgi käisid nad lund vaatamas. Minu keha oli laetud energiaga ning ülejäänud lumerookimine läks libedalt ning sain sooja südamega taas tuppa astuda.
Mõtlesin ka kivi peale, sest tean, et ka talle meeldib lumes hullata, ning väga tore oleks sellise ilmaga kelgutada ja teha mida hing ihaldab. Kuid kell oli juba palju ning kohatu oleks teda olnud hakata tüütama. Kuid küll me jõuame!
VÕIMAS!
No comments:
Post a Comment